Montessori meetod on hariduslik lähenemisviis, mille töötas välja dr Maria Montessori (1870–1952). See põhineb arusaamal, et laps on loomult aktiivne, uudishimulik, iseseisev ja võimeline oma arengut suunama, kui teda ümbritseb selleks sobiv keskkond.
Montessori pedagoogika keskendub lapse terviklikule arengule. Selle eesmärk ei ole üksnes teadmiste edasiandmine, vaid iseseisva, vastutustundliku, eneseteadliku ja õppimisest rõõmu tundva inimese kujunemise toetamine. Montessori lähenemises on oluline lapse sisemine motivatsioon, valikuvabadus, praktiline kogemus ning keskkond, mis vastab lapse arengulistele vajadustele.
Montessori keskonnas on õppevahendid ja materjalid lapsele kättesaadavad ning õppimine toimub suurel määral avastamise, kordamise ja praktilise tegevuse kaudu. Laps saab töötada oma tempos, süveneda teda huvitavatesse tegevustesse ning õppida järk-järgult oma õpiteekonda ise juhtima.
Montessori pedagoogika lähtub veendumusest, et igas lapses on loomulik soov õppida, areneda ja maailma mõista. Täiskasvanu roll on seda loomulikku arengut märgata, toetada ja suunata – mitte seda üle võtta.
Loe lähemalt:
Montessori pedagoogika üldpõhimõtted
Austus lapse vastu
Iga laps on unikaalne isiksus oma arenguteekonnaga. Iga laps areneb omas tempos ja omal viisil. Montessori pedagoogika austab seda individuaalsust. Õpikeskkond ja juhendamine kohandatakse lapse vajadustele, mitte vastupidi.
Iseseisvus
Montessori keskkond toetab last tegema asju võimalikult palju ise. Iseseisvus ei tähenda üksijäetust, vaid võimalust õppida tegutsema, valima, otsustama ja vastutama vastavalt oma arengutasemele.
Montessori pedagoogika moto on “Aita mul seda ise teha!”
Piiritletud vabadus
Montessori pedagoogika üks oluline põhimõte on piiritletud vabadus. See tähendab, et lapsel on vabadus liikuda, valida tegevusi ja töötada omas tempos, kuid samal ajal õpib ta arvestama teistega, hoidma töörahu, järgima kokkuleppeid ning võtma vastutust oma tegevuse ja õppimise eest.
Ettevalmistatud keskkond
Montessori õpikeskkond on teadlikult ja hoolikalt kujundatud nii, et see vastaks lapse arenguvajadustele. Kõik materjalid on lapsele kättesaadavad ja korrastatud, kutsudes last iseseisvalt tegutsema.
Ennastjuhtiv õppimine
Montessori pedagoogika üks peamisi eesmärke on kujundada ennastjuhtiv õppija – inimene, kes oskab oma õppimist ise juhtida, teha valikuid, püstitada eesmärke, hinnata oma edenemist ning võtta vastutust oma arengu eest.
Montessori pedagoogika kujunemine
Maria Montessori (1870–1952) oli Itaalia arst, teadlane, pedagoog ja ühiskonnamõtleja, kelle ideed on mõjutanud haridust üle kogu maailma. Ta oli üks esimesi naisi Itaalias, kes õppis arstiteadust, ning teda peetakse Itaalia esimeseks naiseks, kes lõpetas arstiteaduskonna.
Pärast Rooma ülikooli arstiteaduste ja kirurgia eriala lõpetamist aastal 1896 suundus Montessori tööle psühhiaatriahaiglasse. Seal jõudis ta lapsi vaadeldes olulise äratundmiseni: laste kasvatamise ja arenguga seotud küsimused tuleb lahendada kasvatusteaduse, mitte arstiteaduse kaudu.
See arusaam muutis tema edasise elutee suunda. Montessori asus õppima kasvatusteadust, filosoofiat, antropoloogiat ja eksperimentaalpsühholoogiat. 1904. aastal ilmus tema esimene kasvatusteaduslik väljaanne „Pedagoogiline antropoloogia” ning 1906. aastal omandas ta doktorikraadi filosoofias.
Oma ideede väljatöötamisel tugines Montessori mitmete varasemate mõtlejate ja haridusuuendajate töödele ja teooriatele, nende seas Itard, Séguin, Rousseau, Pestalozzi, Fröbel ja Perreira. Teoreetilisele materjalile lisandus loendamatu hulk lapsevaatlustunde, mille põhjal Montessori oma lähenemist pidevalt täiendas ja kohandas.
1907. aastal avas Maria Montessori Roomas, San Lorenzo tööliskvartalis, esimese Casa dei Bambini ehk „laste kodu” — õpikeskkonna 3–6-aastastele lastele, kelle vanemad käisid päeval tööl. Selles ettevalmistatud keskkonnas lapsed, kellelt ei osatud palju oodata, näitasid üles sügavat keskendumist, sisemist distsipliini ja siirast õpirõõmu.
1909. aastal ilmus tema teedrajav teos „Il Metodo della Pedagogia Scientifica” („Teadusliku pedagoogika meetod”), mis tõlgiti peagi mitmesse keelde ja pälvis rahvusvahelist tähelepanu. Montessori koolid hakkasid kiiresti levima üle Euroopa ja Põhja-Ameerika ning juba 1920. aastateks oli meetod jõudnud kõikidele mandritele.
1929. aastal asutas Maria Montessori koos oma poja Marioga organisatsiooni Association Montessori Internationale (AMI), mis tegutseb tänaseni ja seisab Montessori pedagoogika autentsuse ning kvaliteedi eest kogu maailmas. Teise maailmasõja ajal elas Montessori Indias, kus ta arendas edasi oma ideid kosmilisest haridusest ja rahuharidusest — teemasid, mis on tema pedagoogikas jätkuvalt kesksed. Maria Montessori suri 1952. aastal Hollandis, jättes maha hariduspärandi, mis mõjutab miljoneid lapsi tänapäevalgi.
Montessori eri vanuseastmetes
Maria Montessori tuvastas oma aastatepikkuste vaatluste põhjal, et lapse areng ei kulge ühtlaselt, vaid läbib selgelt eristatavaid etappe, mida ta nimetas arenguperioodideks (planes of development). Iga periood — ligikaudu kuue aasta pikkune — toob kaasa põhimõttelise muutuse selles, kuidas laps mõtleb, õpib ja maailmaga suhestub. Muutuvad lapse vajadused, huvid ja tundlikkused ning koos nendega peab muutuma ka teda ümbritsev keskkond ja täiskasvanute lähenemine. Seetõttu on Montessori pedagoogikas iga vanuseastme jaoks kujundatud oma keskkond, materjalid ja juhendamisstiil — mitte lihtsalt sisu keerukuse, vaid kogu lähenemise tasandil.
Esimesed eluaastad on väga intensiivse arengu aeg. Laps omandab sellel perioodil liikumise, keele, suhtlemise ja esimesed arusaamad ümbritsevast maailmast. Ta teeb seda ilma teadliku pingutuseta. Montessori nimetas seda „vastuvõtlikuks meeleks” (absorbent mind) – laps imab endasse ümbritseva maailma nagu käsn.
Montessori pedagoogika järgi on täiskasvanu roll pakkuda armastust, turvalisust ja eakohast arengukeskkonda. Montessori keskkond selles vanuses toetab lapse liikumisvabadust, meelelisi kogemusi ja kasvavat iseseisvust igapäevatoimingutes. Turvaline, rahulik ja hoolikalt ettevalmistatud ruum võimaldab lapsel avastada maailma omas tempos, julgustades teda proovima ja katsetama.
Vanuses 3–6 on lapsel tugev soov tegutseda, jäljendada, katsetada ja maailma korrastada. Selles eas on suur tähtsus meelte kaudu õppimisel, keele arengul, liigutuste täpsustumisel ning sotsiaalsete oskuste kujunemisel.
Montessori keskkond 3–6-aastastele pakub rikkalikku valikut käegakatsutavaid materjale viies põhivaldkonnas: praktilised igapäevaoskused, meeleharjutused, keel, matemaatika ning kultuur (loodus, geograafia, teadus, kunst ja muusika). Laps valib ise oma tegevusi ja töötab nendega individuaalselt või kaaslastega, arendades keskendumist, iseseisvust ja sisemist motivatsiooni. Montessori lasteaiarühmas on koos eri vanuses 3–6. aastased lapsed.
Kooliealisele lapsele on omane kasvav abstraktne mõtlemine, elav kujutlusvõime ja sügav huvi maailma toimimise vastu. Laps tahab teada miks ja kuidas – ta otsib seoseid, reegleid ja süsteeme. Samuti muutub oluliseks sotsiaalne kuuluvus. Laps soovib tegutseda koos eakaaslastega ja tajub üha selgemalt õiglust ning moraalseid küsimusi.
Montessori algkoolis töötavad lapsed liitklassides (tavaliselt 6–9 ja 9–12), kus vanemad ja nooremad lapsed õpivad koos. Õppekavas on kesksel kohal nn „suured lood” (Great Lessons), mis annavad lapsele tervikliku pildi universumi, elu, inimkultuuri, keele ja arvude ajaloost. Nendest lugudest hargnevad individuaalsed ja rühmatööd, uurimisprojektid ning süvenemine erinevatesse ainevaldkondadesse. Laps õpib tegema pikemaajalisi plaane ja vastutama oma töö eest.
Noorukiea arenguperioodi iseloomustab sügav identiteedi otsimine ja soov mõista oma kohta ühiskonnas. Noor kogeb kiireid füüsilisi, emotsionaalseid ja sotsiaalseid muutusi ning vajab keskkonda, mis pakub nii väljakutseid kui ka turvalisust. Talle on oluline tunda, et tema panus on tähendusrikas ja et ta on võimeline reaalses maailmas midagi korda saatma.
Maria Montessori nägi ideaalse noorukikeskkonnana nn Erdkinder-programmi – hariduslik lähenemine, kus õpilased elavad ja töötavad talus või looduslähedases keskkonnas. Seal noored saavad tegeleda praktilise tööga (põllumajandus, ettevõtlus, käsitöö), õppida akadeemilisi aineid ning harjutada kogukonna juhtimist ja enesejuhtimist. Montessori lähenemises on oluline, et noor saaks päriselt vastutust kanda, oma tööd planeerida ja selle tulemustest õppida.
Eesti Montessori Ühingu veebilehel on ülevaade Montessori haridusasutustest Eestis.
Montessori kooliklassi õpikeskkond
Montessori pedagoogikal tegutsev kooliklass on õpikeskkond, mis erineb traditsioonilisest klassiruumist nii juhendaja ja laste rolli kui ka füüsilise keskkonna poolest.
Liitklass ja individuaalne areng
Montessori kooliklass on liitklass, kus käivad eri vanuses lapsed. Keskkond on loodud iga lapse individuaalse arengu toetamiseks, pakkudes talle piiritletud vabadust. Eri vanuses laste koosõppimine toetab nii nooremaid kui vanemaid: nooremad saavad eeskuju ja inspiratsiooni, vanemad kinnistavad oma teadmisi juhendamise ja jagamise kaudu.
Piiritletud vabadus klassiruumis
„Piiritletud vabadus” tähendab, et lapsel on võimalus klassiruumis vabalt liikuda, ainetunnid ei ole ajaliselt määratletud ning laps saab valida ise õppetegevusi vastavalt oma huvidele ja vajadustele. „Piiritletuse” osa vabadusest ei tähenda Montessori pedagoogikas ainult reeglite järgimist, vaid ka isikliku vastutuse võtmist oma õppimise eest.
Montessori klassiruumis laps mõistab, et töötsükkel on aeg pühenduda ja keskenduda enda valitud tööle. „Piiritletus” tähendab töötsükli ajal töörahu säilitamist, õppimisele keskendumist, klassiruumis seatud reeglite järgimist ning juhendajaga koos seatud eesmärkide täitmist.
Montessori õppevahendid
Montessori klassiruum on varustatud spetsiaalsete Montessori õppevahenditega, mis on loodud atraktiivsed ja käegakatsutavad, pakkudes lapsele võimalust õppida läbi praktilise tegevuse ja avastamise. Materjalid on paigutatud nii, et laps saab neid iseseisvalt riiulilt võtta, nendega töötada ja oma kohale tagasi asetada.
Juhendaja roll
Montessori klassis puudub õpetaja selle kõige tavalisemas tähenduses. Montessori klassiruumis on juhendaja, kelle roll on toetada ja juhendada last tema õppeprotsessis, kuid mitte dikteerida ega juhtida seda.
Juhendaja on pigem vaatleja ja abistaja, kes jälgib laste tegevusi, märkab nende huvisid ja vajadusi ning aitab neil leida sobivaid tegevusi ja materjale. Juhendaja roll on ka luua positiivne ja toetav õhkkond, kus laps tunneb end turvaliselt ning julgeb katsetada, eksida ja uuesti proovida.
Ennastjuhtiv õppija
Montessori kooliklass on koht, kus laps saab kasvada ja areneda oma tempos ja viisil, toetudes oma huvidele ja vajadustele. See on koht, kus laps saab õppida olema ennastjuhtiv, eneseteadlik ja loov isik, kes tunneb rõõmu õppimisest ja avastamisest.