Tartu Montessori Kodu

Montessori meetodina tunneme hariduslikku lähenemisviisi, mille töötas välja dr Maria Montessori (1870-1952), kes tugines oma ideede väljatöötamisel Itardi ja Séguini, Rousseau, Pestalozzi, Fröbeli ja Perreira töödele ja teooriatele. Teoreetilise materjali läbitöötamisele lisandus loendamatu hulk lapsevaatlustunde, mille põhjal Montessori oma lähenemist täiendas ja kohandas.

Pärast Rooma ülikooli arstiteaduste ja kirurgia eriala lõpetamist aastal 1896 suundus Montessori tööle psühhiaatriahaiglasse, kus ta jõudis lapsi vaadeldes arusaamale, et laste kasvatamise ja arenguga seotud küsimused peab lahendama kasvatusteadus, mitte arstiteadus. See teadmine viis teda õppima kasvatusteadust, filosoofiat, antropoloogiat ja ekspermentaalpsühholoogiat. 1904. aastal ilmus Montessori esimene kasvatusteaduslik väljaanne “Pedagoogiline antropoloogia” ning 1906 sai ta doktorikraadi filosoofias.

Montessori meetod põhineb arusaamal, et lapsed on loomulikult uudishimulikud, iseseisvad ja loovad õppijad ning neil on võime oma õpiprotsessi juhtida.

Montessori meetod keskendub individuaalsele arengule ja õppimisele, toetades laste iseseisvust, valikuvabadust ja sõltumatust. See toimib struktureeritud keskkonna kaudu, mis on spetsiaalselt kujundatud vastama laste vajadustele. Montessori klassiruumis on õppevahendid ja materjalid kättesaadavad, et lapsed saaksid neid uurida ja avastada oma tempos.